Sinililli on kõikjal, nii looduses kui ka igas vähegi loodusest lugupidava pildiblogija blogis. Ei saa seda traditsiooni siis minagi rikkuda…. See pilt sai küll lihtsalt juhuslikult möödaminnes tehtud aga välja tuli päris kenakene. See mul ka mu ainuke kaader mida see kevad sinililledest tehtud ja sellega sai siis risti kirja – X – tehtud
Karukellade tärkamisest on nädal ja ilmselt mõni päev veel peale.
See sama väike puhvis pundar mida nädal tagasi pildistasin on kasvu juurde sirutanu, samas kui varjulisemates kohtades teevad aas karukellad alles oma esimest sirutust.
Aas Karukell
Nõmmnelki võid kohata rannaaladel, teeäärsetel vallidel või hõredates männimetsades. Õitsemise ajal tunned seda magusat ja tugevat lõhna. Saaremaa rannaaladel on mõnes kohas nõmmnelki nii palju, et seda magusat lõhna tunned kaugele. Õrn, tagasihoidlik ja kaunis lill. Olen näinud neid kahe suguseid. Ühel on õiel punakas roosakas toon, nagu sellel siin pildil oleval. Teisel on õis üleni valge.
Nõmmnelk
Kuldkinga kutsutakse rahva seas ka veel käokingaks, kukulinnupätaks, käopättaks, neitsikingaks, pruudikingaks või saksakingaks.
Mäletan see oli väga ammu kui isaga metsas kolades sattusime kuldkinga peale. Ma siis ei mõistnud selle lille haruldust või selle ilu. Kuid on jäänud meelde, kuidas suured mehed ahhetasid seda nähes ning millele loomulikult järgnes pooletunnine fotosessioon. Täna oli siis minu kord ahhetada ja kaameraga metsa eksida. See iludus võtab sõnatuks … ja veel nii palju…
Kuldking
Varsakabi
Selle aasta karukellad on ennast juba sirgu ajanud ja karvatuustid päikese pool keeranud.
Nendest kujuneb mul juba iga kevadine traditsioon.
Aas karukell
Sinetavate metsade järgi saab hästi määrata kui varajane või hiline on kevad. See aasta tuli sinilillede järgi kevad samal ajal kui eelminegi aasta.
20. aprill on olnud alati sinilillede pildistamise päev. See sinilille pilt on aasta tagusest kevades.
Sinilill veepisaraga
Kevadiste sulade saabumise juurde kuulub ikka ka vetevoogude imetlemine, rannas jää minemise kaemine ja muidu ringi kolamine.
Jägala joa juures on aga ilusal nädalavahetusel nagu laulupidu, autosid murdu ja rahvast veel rohkem. Seega see koht jäi ära, tahan rahu ja rahu.
Käisime siis vaatamas kuidas hüdrojaamast vesi voolas. Nägime ära ja läksime edasi – randa.
Üsna kindel võib olla, et ega meil siin maal küll ükski aastaaeg vahele ei jää. Ja iga kord on see alati erinev eelmistest. Erinev on ka see kuidas sa sügisele vaatad.
sügise lehed
Neljapäeval Saaremaalt tulles sattusin teeäärsele kure parvele. Veel kunagi varem elus pole nii palju toonekurgi korraga koos näinud. Ikka kas üks või teine kolmnurk mis sügise saabudes lendab lõuna poole. Aga selline parv. Neid oli seal 4528 kurge (pildi pealt lugesin ära). Selle pildi peale sai ainult väikse fragmendi kogu parvest.
Vanarahva tarkuselgi oli oma seos kurgede minekuga.
